Olles tööpäeva lõppedes töölt ehk hooldekodust lahkumas, kuulen jutunurgas kolme memmekest peale õhtusööki omavahel kõnelemas: küll on mõnus õhtu ja isegi päikene korraks piilub…
Ja koheselt peale öeldut läheb kokkuleppeta neil kolmekesi nagu ühest suust lauluks:
Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga,
korraks vaid – küllap nii siis peabki olema.
Korraks vaid lootsin leida õnne ma,
korraks vaid – kuid siis jälle läksid sa.

Uskuge see inspiratsioon, spontaansus, lustlikus ja rõõm on nauditav ja nii positiivne ♡

See kõik juhtus Käru Südamekodus ja seda on väga tihti.

Nautige hetki, need on kaunid!