Kõik, kes on astunud Merivälja Südamekodu uksest sisse, on kindlasti märganud uhket freskot fuajees – teost, mille lugu oli seni teadmata. Fresko valmis täpselt 50 aastat tagasi ja alles nüüd sügisel avanes kunstnik Robert Suvil võimalus veenduda, et tema noorpõlveteos on alles ja isegi hästi säilinud. 

“Pikka aega teadsime vaid, et fresko loodi 1970. aastatel Kunstiakadeemia, tollase nimega Kunstiinstituudi tudengi lõputööna. Nüüd, aastakümneid hiljem hakkasime otsima ja meil õnnestus lõpuks teada saada selle autor – kunstnik Robert Suvi. Saime ka teada, et teos valmis 1975. aastal ja veelgi imelisem on see, et leidsime üles ka kunstniku enda, kes oli rõõmsasti nõus ka oma teost vaatama tulema ja meile sellest pikemalt rääkima,” rääkis Merivälja Südamekodu juhataja Ene Katkosilt.

Nüüd sügisel külastas Robert Suvi Merivälja Südamekodu, et üle vaadata oma nooruspõlve teos. See oli liigutav jällenägemine, sest kunstinik arvas seni, et fresko on hävinud.

“Teose valmimisest möödus 14. oktoobril just 50 aastat, nii et pool sajandit hiljem kohtusin teosega uuesti. Väga suurt rõõmu teeb, et fresko on tõesti heas seisukorras, seda on hästi hoitud. Mõned üksikud väikesed täkked ja natuke värvi on maha hõõrdunud, aga kindlasti on 99% teosest säilinud. Äkki õnnestub üliõpilased panna vigu parandama: näiteks on mõned augud täidetud tsemendiga. Seda ei tohiks muidugi teha, aga selle saab välja võtta ja täita õige krohviga. Kõik need pisivead on võimalik restaureerida,” sõnas kunstnik Robert Suvi.

Teose pealkiri on “Rahu” ning see kujutab naist kahe lapsega. “Rahu on ka väga aktuaalne teema. Tookord, kui ma maalisin, oli siin asutus nimega personaalpensionäride pansionaat. Meenub ka üks naljakas lugu: üks tolleaegne elanik, tuntud daam käis töö valmimist tihti vaatamas ja kord küsis mu käest, et kas mulle ei tundu, et see tuvi on liiga paks ja kuidas ta küll lennata jaksab. Ma ei võtnud teda kuulda,” meenutab Rober Suvi.

Teose saamisloo kohta räägib Robert Suvi, et kui Merivälja pansionaat oli valmis saanud ja esimesed elanikud juba sees elasid, kuulutati välja konkurss Kunstiakadeemia tudengitele kaminamaali tegemiseks. Fresko tehnikas maal valiti välja. „Fresko säilib üldiselt väga hästi – see on üks vanemaid tehnikaid ja kui freskosse barbaarselt ei suhtuta, säilib see tuhandeid aastaid,“ selgitab Suvi ning lisab, et maalimise ajal, märjale krohvile, on värvid algul nagu akvarellid, aga neid kaetakse neli-viis korda. Ja kui siis hakkab krohv kivistuma, läheb värv liivaterakeste vahele ja imbub koos krohviga  seina sisse. „Seda ei võta maha pärast enam mitte millegagi!“

„Mul vedas krohvijatega – ma ise ei krohvinud, seda tegid spetsialistid. Aga fresko jaoks peab krohv olema ideaalne, selle paksus ei tohi ületada 1 cm ja ideaalne on 0,5 cm. Mida paksem krohv, seda rohkem hakkab pragunema. Mida õhem, seda vähem praguneb. Aga nagu näha, sellel tööl ei ole ühtki pragu,“ rõõmustab kunstnik.

Fresko tegemine on üsna aeganõudev. „Krohvimine, mitu korda katmine – fresko stiilis on võimalik tööd teha ainult kuni pool ruutmeetrit päevas. Krohv kuivab ju samal päeval ja kui midagi untsu keerad, on tavaliselt hilja. Järgmisel päeval ei saa parandada ega midagi teha,“ lisas kunstnik.