Aeg-ajalt asjade unustamine on inimlik ja täiesti tavaline. Küll aga on tõelised mäluhäired ning nendega seotud haigused oluline ära tunda ja diagnoosida, et parandada haige inimese toimetulekut. Oluline on aga ka see, kuidas lähedased suhtlevad mäluhäirega inimesega ning kuidas temasse suhtutakse.

Kui inimesel on hakanud avalduma mäluhäired, tal on juba diagnoositud Alzheimeri tõbi või on tegemist dementsusega inimesega, võib suhtlemine olla lähedase jaoks emotsionaalselt väga raske. Inimene muutub, mõnikord tundmatuseni. Ta võib olla loium või intensiivsem, aga ka ebaviisakam või lausa vihasem ja kurjem.

Kõige tähtsam on meeles pidada, et dementsus muudab inimese mälu, mõtlemist ja tajusid, kuid vajadus turvalisuse, mõistmise ja lugupidamise järele ei kao. Suhtlemisel ei ole kõige olulisem „õige vastus“, vaid õige tunne.

Dementsusega inimene võib küsida samu küsimusi korduvalt, segada omavahel mineviku ja oleviku, ta võib reageerida ootamatult. Dementsusega inimese maailm võib olla teistsugune, kuid me saame selles maailmas temaga koos olla. Väikesed asjad – soe pilk, puudutus, tuttav laul või rahulik jutt – loovad turvatunde ja aitavad säilitada väärikust ka siis, kui sõnad kipuvad kaduma.

Öeldakse, et teadmine on jõud – kõige olulisem on teadvustada, et tegemist on haigusega. Sellisel juhul on kergem mitte solvuda, pahandada ja vihastuda. Kui inimese isiksuseomadused on muutunud haiguse tõttu oluliselt, siis on oluline meeles pidada, et ärrituvus, tigedus, paranoiad ja süüdistamine on sümptomid – neid ei tohi südamesse võtta.

Eesti suurima eakatekodude keti Südamekodud eksperdid on kokku pannud universaalsed soovitused, kuidas suhelda lähedasega, kellel on mäluhäired.

1. Planeerige suhtluseks aega. Kiirustamine ei sobi mäluhäiretega inimestele: nad vajavad rahulikku ja stabiilset keskkonda.
2. Rääkige lihtsalt. Ärge kasutage keerulisi sõnu või lauseid. Kui vaja, leidke võimalus öeldut sõnastada lihtsamaks, kui vaja, öelge sama asja rahulikumalt. Kui te ei saa aru temast, peegeldage ta öeldut ja küsige, kas saite õigesti aru.
3. Ärge kindlasti rääkige dementsusega inimesega „nagu lapsega“ – austage teda, ärge alandage ega solvake. Ka ei pruugi tal olla kuulmislangust – ärge rääkige tingimata valjult. Ärge rääkige temast teiste inimestega ruumis nii, nagu teda ei oleks seal.
4. Kui soovite, et eakas midagi teeks, andke üks korraldus korraga. Samas vältige käskimist või nõudmist. Leidke mänguline või sõbralik viis korralduse andmiseks.
5. Tehke temaga koos tegevusi, mis teevad talle rõõmu ja millega ta hakkama saab. Ärge sundige teda tegema midagi, millega ta (enam) hakkama ei saa või midagi uut õppima.
6. Ärge vaielge. Kui te ei ole öelduga nõus, leidke võimalus vastata nii, et teie lähedane ei ärritu. Näiteks pakkuge vaheldust – küsige mõne tema lemmikteema kohta või leidke teine tegevus. Kui inimene ütleb midagi, mis ei vasta tegelikkusele, ei ole alati vaja seda parandada. Sageli on parem tunnustada tunnet, mitte fakti. Näiteks: „Ma näen, et see teeb sind murelikuks“ või „Sa igatsed oma kodu – see on täiesti mõistetav“.
7. Ärge vihastuge. Kui ärritute, katkestage vestlus, minge eemale ja proovige rahuneda.
8. Dementsusega inimesed võivad käituda ka probleemselt: karjuda, sõimata, vihastuda, olla agressiivsed, paranoilised ning süüdistada lähedasi varguses, asjade kaotamises jmt. Need on sümptomid – see ei ole teie endine lähedane, vaid haigus. Kui võimalik, juhtige tema tähelepanu eemale sellest, mis teda ärritas ja proovige ise jääda rahulikuks. Ärge süüdistage teda, et ta ise kaotab asju vmt. Vajadusel otsige ta asjad üles ja asetage talle nähtavasse kohta. Vajadusel ostke vajalikke asju mitmes eksemplaris, et neid oleks alati võtta.
9. Kui soovite dementsusega inimesega arutada midagi väga olulist, vähendage taustamüra: sulgege televiisor, raadio, minge vaiksesse kohta, kus ei ole häirijaid. Proovige enne vestlust ka kindlaks teha, et lähedasel ei ole nälg või valu – ka see võib häirida ta keskendumist.
10. Kui jääte ise hätta, pöörduge spetsialisti poole. Vastavalt olukorrale kas hooldustöötaja poole – kui eakas on juba eakatekodus – või sotsiaaltöötaja, neuroloogi või nõustaja poole. Vajadusel küsige abi dementsusteemadega tegelevatest organisatsioonidest.
11. Ärge unustage huumorit – isegi kui dementsussündroom on võtnud raske kuju ja muutnud inimest, võib tal olla endiselt alles huumorisoon. Tehke ikka nalja ning võtke ise ka totraid olukordi huumoriga, kui vähegi võimalik.

Lisamaterjalid: Dementsuse Kompetentsikeskus

Kuidas ennetada dementsust?