Dementsussündroom muudab inimese mõtlemist, mälu ja igapäevaste tegevuste tegemise viisi. Mõnikord tähendab see, et inimene paneb selga mitu pluusi korraga, kannab eri paarist sokke või tõmbab dressipükste peale aluspesu. Kõrvalt vaadates võib see tunduda eksimusena või tekitada küsimuse, miks keegi ei sekku.

Tegelikult on sellistes olukordades kõige olulisem küsimus hoopis teine – kas inimene sai selle ise tehtud?

Südamekodudes usume, et iseseisvus ei tähenda ainult seda, et inimene saab hakkama täiuslikult. Iseseisvus tähendab võimalust teha ise neid tegevusi, mida inimene veel suudab. Just see aitab säilitada oskusi, enesekindlust ja väärikust võimalikult kaua.

Näiteks on meil elanik, kes saab täna taas iseseisvalt kõndida ja riietuda, kuigi teenusele tulles oli ta voodikeskne. Mõnikord paneb ta jalga mitu paari sokke, vahel isegi susside peale, või riietub tavapärasest erinevalt. Kui üleliigsed riided ära võtta, läheb ta oma tuppa ja paneb need rahulolevalt uuesti selga. Tema jaoks on oluline, et ta saab selle ise tehtud.

Dementsussündroomiga inimese jaoks ei ole oluline ainult see, et ta saab midagi ise teha – sama tähtis on ka see, et tal oleks tegevust. Haiguse tõttu võib inimesel olla keeruline keskenduda pikalt ühele tegevusele või osaleda päevakava järgi kõiges, mida talle pakutakse. Kui aga inimene leiab endale ise tegevuse, mis pakub talle huvi ja annab eesmärgi – olgu selleks kasvõi päeva jooksul mitu korda riietumine või riiete ümber sättimine, siis toetame seda. Meie eesmärk ei ole suunata inimest iga hinna eest ühest tegevusest teise, vaid leida see, mis pakub talle parasjagu rõõmu, turvatunnet ja võimalust iseseisvalt tegutseda.

Teine elanik, endine õpetaja, riietub samuti iseseisvalt ega soovi kõrvalist abi. Enamasti saab ta suurepäraselt hakkama, kuid vahel satuvad riided selga veidi ebatavaliselt. Kui selline riietus ei ohusta tema tervist ega turvalisust, ei ole meie eesmärk seda iga hinna eest parandada. Küll aga aitame alati siis, kui ilmastik või olukord seda nõuab – näiteks külma ilmaga soojemate riiete või kuuma ilmaga liigsete kihtide eemaldamisega.

Sama põhimõte kehtib ka söömise juures. Mõni inimene sööb aeglaselt või pudistab veidi toitu. Kuigi oleks kiirem teda sööta, julgustame teda ise lusikat hoidma ja iseseisvalt sööma nii kaua, kui see on võimalik. Sageli on inimese jaoks suur rõõm juba see, et ta saab ise süüa või ise tassi tõsta. Just nii säilivad oskused kõige kauem.

Vahel väljendub iseseisvuse soov hoopis muul viisil. Mõni elanik pühib koridoris põrandat või “koristab”, kuigi prügi tegelikult ei kogune. See tegevus annab talle eesmärgi, tuttava rolli ja tunde, et ta on jätkuvalt vajalik. Dementsusega inimese jaoks võib selline tegevus olla palju olulisem kui selle praktiline tulemus.

Oluline on mõista ka seda, et dementsusega inimene on endiselt täiskasvanu, kellel on õigus teha valikuid. Näiteks võib ta eelistada süüa lusikaga, sest on seda terve elu teinud, või soovida toitu kausist, mitte taldrikult. Kui selline eelistus ei sea ohtu tema tervist ega turvalisust, austame seda. Meie eesmärk ei ole muuta inimest “õigemaks”, vaid toetada tema harjumusi, väärikust ja elukvaliteeti.

Lähedase jaoks võib mõni selline olukord esmapilgul tunduda kummaline või isegi hooletusena. Sageli peitub selle taga aga teadlik otsus toetada inimese iseseisvust. Dementsuse puhul ei ole alati kõige tähtsam see, et kõik oleks ideaalne – vahel on palju olulisem see, et inimene saab ise hakkama. Just need väikesed igapäevased õnnestumised aitavad säilitada enesekindlust, oskusi ja elurõõmu võimalikult kaua.