Dementsus ei mõjuta ainult mälu. See võib muuta ka seda, kuidas inimene näeb, kuuleb ja mõtestab enda ümber toimuvat. Mis meile tundub tavaline põrand, peegelpilt või vari, võib dementsusega inimese jaoks tähendada midagi hoopis muud.
Meie meeled annavad ajule pidevalt infot ümbritseva maailma kohta. Dementsuse korral võib aga muutuda aju võime seda infot õigesti tõlgendada. Inimese silmad võivad näha eset hästi, kuid aju annab nähtule teistsuguse tähenduse.
Seetõttu tasub vahel küsida mitte „Miks ta nii käitub?“, vaid hoopis: „Mida tema praegu näeb või kogeb?“
Tume vaip võib tunduda auguna
Näiteks võib hele põrand ja sellel olev tume vaip tunduda dementsusega inimesele augu, astme või sügavikuna. Ta võib selle ees seisma jääda, sellest mööda minna või keelduda edasi kõndimast.
Sarnast segadust võivad tekitada kirjud põrandamustrid, tugevad kontrastid või läikivad pinnad. Seetõttu soovitatakse dementsusega inimese keskkonnas kasutada võimalusel rahulikke ja ühetaolisi põrandapindu ning head valgustust.
Peeglis võib olla „keegi teine“
Dementsusega inimene ei pruugi alati ära tunda iseenda peegelpilti. Ta võib arvata, et ruumis on võõras inimene. Ka pimedal ajal võib aknaklaasist vastu peegelduv kujutis tekitada segadust või hirmu.
Sellises olukorras ei pruugi aidata ütlemine: „Seal ei ole ju kedagi.“ Inimese jaoks on kogemus päris.
Parem on püüda mõista, kas ta tunneb hirmu või ebakindlust, ning teda rahustada. Mõnikord aitab kardinate ette tõmbamine, valguse muutmine või tähelepanu suunamine mõnele tuttavale tegevusele.
Ruumitaju võib muutuda
Dementsus võib mõjutada ka inimese võimet hinnata esemete kaugust ja asukohta. Inimene võib sirutada tassi järele, kuid käsi läheb sellest mööda, või võib tal olla raske hinnata trepiastme kõrgust.
See ei tähenda tingimata tähelepanematust. Põhjus võib olla selles, kuidas aju visuaalset infot töötleb.
Siin saab keskkond palju aidata. Hea valgustus, selged kontrastid ja vähene visuaalne segadus muudavad ruumis liikumise lihtsamaks ja turvalisemaks.
Mõnikord võib inimene näha või kuulda midagi, mida teised ei koge
Tajumuutuse korral on keskkonnas midagi olemas, kuid inimene tõlgendab seda teisiti – näiteks peab peegelpilti teiseks inimeseks.
Hallutsinatsiooni puhul võib inimene näha, kuulda või harvem ka tunda midagi, mida teised ei koge. Näiteks võib ta näha inimest või looma, keda tegelikult ruumis ei ole.
Kõige olulisem on meeles pidada, et inimese enda jaoks on kogemus tõeline.
Temaga ei ole vaja vaielda selle üle, kas nähtu on „päriselt olemas“. Palju olulisem on märgata tunnet selle taga ja pakkuda turvatunnet: „See tundub sulle vist hirmutav. Olen siin sinuga.“
Rahulik hääl, tuttav tegevus, muusika, fotode vaatamine või lihtsalt koos olemine võivad aidata.
Proovime näha maailma tema pilguga
Kui dementsusega inimene keeldub mingisse ruumi minemast, ehmub näiliselt tühja koha peale või väldib mõnda põrandapinda, tasub korraks tema ümbrust vaadata.
- Kas ruum on liiga hämar?
- Kas põrandal on tugev muster?
- Kas aknast peegeldub inimene?
- Kas vari võib paista esemena?
- Kas prillid ja kuuldeaparaat töötavad korralikult?
Vahel peitub suure probleemina tundunud olukorra taga üsna väike keskkonnategur.
Kui aga tajus või käitumises tekib järsk ja tugev muutus, tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole, sest põhjuseks võib olla mõni muu tervisemure.
Keskkond saab inimest toetada
Dementsussõbralik keskkond ei pea olema keeruline. Hea valgustus, rahulikud värvid, tuttavad esemed ja selged kontrastid võivad muuta igapäevaelu märksa lihtsamaks.
Kõige olulisem põhimõte on aga veel lihtsam: me ei pea alati parandama inimese arusaama maailmast. Mõnikord saame hoopis muuta maailma tema ümber natuke lihtsamaks ja turvalisemaks.
See aitab inimesel säilitada väärikust, turvatunnet ja võimalikult palju iseseisvust.
Loo koostamisel on kasutatud Dementia UK materjale dementsusega kaasnevate tajumuutuste ja dementsussõbraliku keskkonna kohta.
